LEGENDAARSED KOOLIJUHID
KOOLIJUHID, KES KÕNETAVAD KA
TÄNASEL PÄEVAL...
ARTUR LAURINGSON kinnitati Laekvere 6-klassilise algkooli juhataja kohale 10. augustil 1929. Tol ajal oli käinud juba neli aastat võitlus koolimaja ehitamise asjus. Noore ja energilise mehe järeleandmatu tegutsemise tulemusena alustati 1930.a. kevadel ehitust ning 1931. aasta sügisel kolis kool uude majja.
Artur Lauringson juhtis Laekvere kooli 21 aastat. Ta oskas loovida läbi segaste ja ohtlike aegade (sõda ja võõrväed), jääda ikka juhatajaks ja direktoriks.
Ta oli pikk, sale, avala olemisega, töökas ja hoolitsev ning üldse väga tore mees. Kõndis vaikselt, hiilival sammul. Tihti oli ta seal, kus ei osanud aimatagi, vestles õpilastega. Seisis ja kuulas, üks suupool poolviltu ühepoolsel muigel.
Artur Lauringson oli omapärase huumoriga, vahel kentsakate ütlemistega, millest igaüks alati aru ei saanud. Üks tõsisem nali või protest oli selline. Tuli vastata ühele venekeelsele kirjale. Õpetajad arutasid omavahel, kuidas kirjutada vene keeles Laekvere Maanoorte kool. Lauringson ütles: nimesid ei tohi muuta, paneme Laekvereskaja Maanorskaja Škola. Kiri saadetigi sellise formuleeringuga ära. Aastaiks muutus see käibelauseks.
Artur Lauringson kõndis sageli ringi, töökittel seljas, haamer ja saag peos. Ta oli esimene koolidirektor Virumaal, kes ehitas 1947. aastal koolile sauna ning lisaks ka abihoone klassi- ja kõrvalruumiga ning teisele korrusele õpetaja korteri (tänapäeval tuntud kui tööõpetuse maja). See nõudis tolle aja rasketes tingimustes palju vaeva, energiat ja tööd.
Artur Lauringsoni abikaasa Ellen-Leontine oli ka õpetaja. Ta ei sekkunud kunagi koolijuhtimisse, nagu tegid seda mitmed direktoriprouad, kuid õppenõukogus pidi tema arvamus peale jääma ka siis, kui tema seisukoht juhtus väär olema. Külainimesed ütlesid: näete, direktoriproua härra tuleb.
1950. aastal tabas Artur Lauringsoni kui “natsionalisti” eesti intelligentsi hulgas tehtav suurpuhastus. Siiski töötas ta 1957. aastani Kiltsi kooli direktorina.
Artur Lauringson suri 8. novembril 1979. aastal ja on maetud Tallinna Pärnamäe kalmistule.
ÜLO MUSTASAAR (28. 10. 1930. – 08. 05. 2003.) oli suurema osa oma elust seotud hariduse andmise ja koolitööga. Tema esimene töökoht pärast Rakvere Pedagoogikakooli lõpetamist oli Otepää Keskkool, kust aasta hiljem siirdus sõjaväkke. Olles Laekvere kooli vilistlane, naasis ta pärast sõjaväeteenistust 1953. aastal Laekvere kooli, kus töötas 1996. aastani, neist 34 aastat oli ta direktor.
Ülo Mustasaar oli tuntud oma põhjalikkuse, korraarmastuse, põhimõttekindluse ja naljalembelisuse poolest. Kolleegid mäletavad teda kui väsimatut Laekvere kooli ja töötajate heaolu ning käekäigu eest võitlejat.
Ülo Mustasaare juhtimise ajal teostati Laekvere koolis hulk suuri ümberkorraldusi: ehitati puukuur ja tarastati maa-ala, korrastati majandushoone koos tööõpetuse klassiga, rajati spordiväljak, tehti õppeasutuses kapitaalremont, ehitati koolile juurdeehitusena algklasside osa ja koolisöökla, viidi sisse keskküte, ehitati veevarustus ning kanalisatsioon.
Ülo Mustasaare käe all on õppinud füüsikat ja poiste tööõpetust sajad õpilased. Nad mäletavad teda range ja suhtlemisalti õpetajana, kes püüdis oma ainet maksimaalselt täpselt ja arusaadavalt edasi anda.
Legendaarne koolijuht ja kauaaegne haridustöötaja, järjekindel kodu-uurija püsib kindlalt kooli ja valla ajaloos. Ta on kooli lahutamatu osa.
JÜRI SEPA oli väsimatu töömees. Ta algatas suurema remondi koolimajas. Ka suvel puhkuse ajal käis ta pea iga päev Laekveres vaatamas, kuidas tööd edenevad.
Oma huumori ja rahuliku meelega liitis ta personali ühes suunas vankrit vedavaks meeskonnaks. Tal jätkus aega kõigi töötajate jaoks.
Jüri Sepa eestvedamisel toimusid kihelkonnasisesed reaal- ja loodusainete võistlused ning kooli laagrid Porkunis.
Kui Jüri närviliseks muutus, siis tulid tema jutusse parasiitsõnad. Nendeks olid „ühesõnaga, ilusti-kenasti, kui aus olla”. Üks õpilane ütles kord: meie direktor ei tee tühja juttu, ta ütleb ausalt ja ilusti-kenasti ühe sõnaga kõik ära.
Kahjuks ei pidanud tema tervis sellise pühendumusega töötamisele vastu. Kuigi ta läks 2002. aastal kodukohta Rakkesse õpetajaks, viis saatus ta 2004. aasta suvel manalateele. Viimast korda käis ta Laekvere koolis 2004. aasta naistepäeval koos teiste kihelkonna koolimeestega naisperele laulmas ja lilli toomas. Sellest on jäänud ilus ning helge mälestus. Ta oli meie oma Jüri.
