SILMAPAISTVAD ISIKSUSED

    AGNES TAAR (17.09.1897 – 7.12.1976) sündis Halliste kihelkonnas Vana-Kariste vallas, kus tema isa oli elupõline koolijuhataja ja ema kohaliku haridusseltsi näitejuht. Lõpetanud Pärnu Gümnaasiumi, töötas Agnes Taar 1921-1922 Otepää kihelkonnakooli juhatajana ning alates 1924 Virumaal Moora algkooli 3. – 4. kl õpetajana, kus andis kõik tunnid ja samaaegselt Laekvere kooli 5. – 6. kl emakeeleõpetajana. Virumaalt lahkus ta Tartusse, kus temast 1928. a sai kutseline kirjanik ning aastail 1931 – 1932 oli ta ühtlasi „Väikeste Sõbra” toimetaja.

   Ta on avaldanud lastevärsside kogumikud „Klu-klu...” (1928) ja „Kuldnokk naasis” (1970) ning värssjutustuse „Mustlase koer” (1936 ja 1981). Lisaks ka lastenäidendid „Ema armastus”, „Mida kinkida emale?” (mõlemad 1929), laste- ja noorsoojutud „Merepoeg” (1929), „Imeline võõras”, „Musta Notsu seiklused” (mõlemad 1930), „Kolm poissi ja õnnenumber (1931), „Vallimäe vana vares” (1932), biograafiliste sugemetega „Mari-Ann õpetajatütar (1938, kordustrükk 2011) – oma eluloolise taustaga romaan ühest lapse- ja koolipõlvest 20. sajandi esimese kümnendi Mulgimaal pakub meeleolukaid pilte tolleaegsest eesti külaelust väikese tüdruku pilgu läbi: mängudest koduõuel, karjalapse kogemustest, esimese kooliaasta rõõmudest ja muredest, jõuludest kodus ja koolitoas, põnevatest laadalkäikudest ja esimesest armastusest.

*   *   *   *  

   ERICH MEERJA (7.01.1931 – 13.06.2005) sündis Virumaal Paasvere vallas Salutaguse külas Uuetoa talus. Laekvere Mittetäieliku Keskkooli lõpetas 1946. aastal, seejärel õppis Rakvere ja Väike-Maarja Keskkoolis ning Viljandi Kultuurharidustöö Koolis mittestatsionaarselt. Lisaks luuleloomingule teatakse teda kauaaegse raamatukogutöötajana – 30 a oli ta ametis Väike-Maarja raamatukogus.

   „Erich Meerja oli rahvapoeet selle sõna otseses mõttes – kõrge hingekultuuriga, aus ja elutark vaatleja. Tema värsside luulekeele ja kujundite taga oli rahvapärast maagilisust, elulisi seiku, kohatisi sõnavigureid ja ballaadilikku tõsidust. Osade luuletuste aines on ammutatud kohalikest pärimustest. Tema luulet iseloomustab romantiline hingelaad, autor oli looduslaps, kes tundis sügavat aukartust elu ja kõige elava ees. Meerja luules on palju tundeküllaseid luuletusi Virumaast, selle kaunist loodusest, oma vanematest ja kodukohast. Tunda on ka südamevalu – poeedile läks hinge oigav maa, maha raiutud metsad, lagunevad tared, rohtunud õued ja vananevad õunapuud. Lisaks luulele on ta kirjutanud ajakirjanduslikke artikleid ja olukirjeldusi ning uurinud ja publitseerinud kodu- ja kultuurilugu” (Alver, A-M, 2005).

   Perioodikas on Erich Meerjalt ilmunud kuus luulekogu: „Tagasivaade” (1990), „Ilmavaatleja” (1995), „Mäe kutse” (1998), „Liivakella helin” (2001), „Päevaring ja tähekiir” (2003) ja viimasena „Õunapuud üle aia” (2005).

                                                    Alguse valgus

Kõlab kell ja vaikib suma, nooruskauges valguskumas

näeme, kuis kord mitmest kandist kooliteed meid kokku kandsid:

Salutagant, Vassiverest, Moorast, Rahklast, Paasverest.

Läbi muutva, loova aja, teistmoodi näeme õpetajaid.

Nende püüdlusi ja hooli mõistame alles elukoolis,

kus on teised koerustükid, pikad rasked õppetükid.

Vana pihlakas on mõtlik – ümber kõik nii muutlik, tõtlik.

Endis-koolilapsi vaatab, ütleb: hoidke koduaateid!

Ärge laske elu kalkust vähendada seda valgust,

mida siinne kool on andnud,

kaheksakümmend aastat kandnud.

                 (Erich Meerja, Laekvere kooli 80-ndaks aastapäevaks, 4.10.2000)

*   *   *   *  

   MILVI PEDAK (pseudonüüm Mae Antsu) töötas Laekvere koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana alates 1955. Oma pedagoogilise töö kõrvalt on ta tegelenud ka kirjandusliku loominguga. Tema esikromaan „Mu pärnade aegu”, mis pälvis 1990. a romaanivõistlusel ergutusauhinna, jutustab ühe õpetaja eluteest, tema suhetest õpilaste ja lähedaste inimestega. Terasem lugeja, kes on rohkem tutvunud tema loominguga, tunneb selles õpetajas ära Milvi Pedaku. Raamatu detailsem analüüs toob välja ka seosed Laekvere kooliga ehkki otseselt Laekvere nime ei mainita. Tema järgmine romaan „Murra leiba nälgijale” ilmus 2005. a ning raamatu II osa 2009. a. Autor ütleb selle kohta: „Inimesele kõhutäis süüa anda on lihtne, mis need ihukatted ja tarbeasjadki ära ei ole, aga inimese vaevatud hinge toetada on raske: see nõuab enese salgamist, võib-olla enese ohverdamistki. Hingevaev on igal inimesel erinev, elatud aastatega ette valmistatud”.

  Emakeeleõpetaja Milvi Pedak on avaldanud hulgaliselt pedagoogilis-didaktilisi tööjuhendeid ja metoodilisi materjale kirjanduse tõhusamaks õpetamiseks. 1976. a omistati talle teenelise õpetaja aunimetus.
   1958. a lõpetas tema esimene lend Laekvere koolis (30 lõpetanut). Pool sajandit hiljem – 2008. a toimus nimetatud klassi kokkutulek Laekveres. Selle kohta kirjutab ta vahepalana oma raamatu II osas alljärgnevalt: „Kui ma selles koolis alustasin, ei olnud seal elektrit, õppetöö toimus päevavalgel, nüüd on koolimajas arvutiklass ja internet. Siis köeti ahje, hoovis losutas päratu puukuur, nüüd pole seda ollagi ja majas on keskküte. Siis anti lastele sooja teed – võileib pidi endal kaasas olema -, nüüd on koolil moodne köök söögisaaliga. Igas klassis ilusad heledad toolid-lauad logisevate koolipinkide asemel, magnettahvel, magnetofon, projektor diapositiivide näitamiseks. Siis oli klassis tavapäraselt kaks- või kolmkümmend õpilast, nüüd kümme-viisteist, aga mõnes vähemgi. Hästi varustatud kool, aga õpilasi on vähe. Lapsi on umbes kolmandik kunagi olnutest. ... See kokkutulek oli mu suve toredamaid päevi”.
   2017. a suvel ilmus temalt kolmas raamat pealkirjaga "Tagasivaade", kus on samuti mälestusi Laekvere-ajast, mil ta töötas siinses koolis emakeeleõpetajana.

*   *   *   *  

   KAIDO HÖÖVELSON sündis 5. XI 1984 Väike-Maarjas ning ta on maailmaeliiti kuuluv   sumomaadleja. Kasvas üles Laekvere vallas Rohu külas. Õppis Rahkla Algkoolis, seejärel Laekvere Põhikoolis, mille lõpetas 2000. a. Edasi jätkas õpinguid Audentese spordigümnaasiumis, mille lõpetas 2003. Sportima hakkas 1995 Rahkla algkoolis õppides, mängis Jaak Jalaka käe all korvpalli. Kunda Keskkoolis õppides hakkas 2000 spordiklubis Sakura Riho Rannikmaa juhendamisel tegelema nii judo kui ka sumoga. Kuulus 2002–03 Eesti sumokoondisse. Sumos on võitnud 2002 juunioride EM-il kaalukategoorias kuni 100 kg hõbeda ja absoluutkategoorias ning meeskondliku pronksi. Tuli 2003 absoluutkategoorias Eesti meistriks.  

Baruto ja tema Laekvere kooli kehalise kasvatuse
õpetaja Iivi Maidla

   Aastastst 2004 elukutseline sumomaadleja (rikishi) Jaapani Profisumoliidus, 2004–06 Mihogaseki ja aastast 2006 Onoe klubis (beya), maadlejanimi Baruto. Pärast 2008. a Nagoya suurturniiri (Nagoya-basho) tõusis esimest korda kümne eliitsumomaadleja hulka ehk sanyaku'sse, tiitliks komusubi, reitingutabelis (banzuke) 9. koht. Pärast järgmist, Tōkyō suurturniiri (Aki-basho) tõusis edetabelis 8. kohale ja sai tiitliks sekiwake. 2009. a lõpuks tõusis reitingutabelis 7. kohale. Pärast 2010. a Ōsaka suurturniiri (Haru-basho) sai profisumo paremuselt teise tiitli ozeki. Olnud 2010. a lõpus reitingutabelis 3. ja 2011. a lõpus 2. kohal. Võitnud jaanuaris 2012 Tōkyō suurturniiri (Hatsu-basho). Saanud 5 suurima võidutahte eriauhinda (Kanto-sho) ja 1 parima tehnika eriauhinna (Gino-sho). On võitnud Jaapani sumoproffide võistlusteltel 2010 kulla ja 2011 hõbeda. Paul Kerese ausa mängu auhind Väike Mõõk (2007), Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia (2010). Valgetähe III klassi teenetemärk (2012). Kaido Höövelson on ühtlasi ka Laekvere valla esimene ja seni ainus aukodanik (2012).
    Lõpetas oma sportlase karjääri 2013 a tervislikel põhjustel.